Koostisainete arv kosmeetikatootes. Vähem on parem.

25.06.2018

 

Kas te teate, et keskmine kosmeetikatoode sisaldab 15-50 koostisosa? Mõtle hetkeks, mitu kehahooldustoodet sa päevas peale paned. Ja mitu kemikaali sa sealjuures nahale määrid? Jah, päris suur arv.

Koostisosade pikk nimekiri kõlab üldjuhul nii keemiliselt, et nende tähendus jääb enamikele meist arusaamatuks. Samuti põhjus, miks neid nii palju reas on.  Üldiselt esinevad igas kosmeetikatootes teatud koostisosad, milleta tootja läbi ei saa. Need on vesi, emulgaator, säilitusained, paksendaja, emollient ehk pehmendaja, värv, lõhnaaine ja pH stabilisaatorid. Need koostisosad venitavadki tihtipeale etiketi nimistu vägagi pikaks ja lohisevaks.

Tegelikult piisaks nii mõnegi toote puhul 5-7 koostisainest, et need su nahale head mõju avaldaksid. Looduskosmeetika on seda teed läinudki. Muidu kipub aga tavakosmeetika puhul nii olema, et mida rohkem koostisaineid, seda suurem tõenäosus, et mõned kasulikud koostisained üldse mõjule ei pääsegi (eriti need viimastena kirjas olevad, mis mahult tihti üliväiksed). Kuid hullem on see, et paljud keemilised ühendid on nahale kahjulikud ning imenduvad läbi naha organismi.

Vaataks lähemalt mõnda neist "must have" koostisosi ja miks neid ilutoodetesse lisatakse.

Vett on tavaliselt ühes tootes mahult kõige rohkem, umbes 50%. Vesi (aqua) kosmeetikatootes on ultrapuhas või destilleeritud ja see lahustab teisi koostisosi.

Emulgaatoreid (polüsorbaat, polümeerid) lisatakse tootesse, et õli ja vesi seguneks ning valmiks toode, mis oleks ühtlase tekstuuriga.

Säilitusaineid pannakse sisse, et toode riknema ei läheks. Need aitavad hoida ära mikroorganismide paljunemise ja nii säilib toote ohutus. Kuna enamik kosmeetikatooteid sisaldab vett, siis eelkõige tekivad ohtlikud bakterid just niiskes keskkonnas. Kõige tavalisemad sünteetilised säilitusained on tavakosmeetikas parabeenid, bensüülalkohol, salitsüülhape, formaaldehüüd, alkoholid. Looduskosmeetikas kasutatakse säilitusainetena hoopiski kontsentreeritud õlisid (näiteks rosmariiniõli), eeterlikke õlisid või e-vitamiini.

Paksendajad annavad tootele vajalikku konsistentsi ja paksust. Sünteetiliste paksendajatest on kasutusel karbomeer, akrüülhape, polümeer. Looduslikest kuarkummi, zelatiin, mesilasvaha. Mineraalsed paksendajad on samuti looduslikud (nt. magneesiumsilikaat).

Emolliendid ehk niisutajad-pehmendajad pehmendavad nahka, hoides nii ära vee kao. Need on enamasti kasutusel huulepulkades ja kreemides. On olemas erinevad  sünteetilised niisutajad nagu petrolaatum, butüülstearaat, mineraalõlid. Looduskosmeetikas kasutatakse mesilasvaha ja erinevaid baasõlisid.

Lõhnaained. Uurimuste järgi on lõhn üheks võtmeteguriks, kui otsustatakse, kas toode osta või mitte. Üksainus esindatud lõhnaaine võib tegelikult sisaldada sadu keemilisi ühendeid, mida kasutatakse lõpp-lõhnaaine loomiseks. Kas teate, et isegi lõhnatu toode võib sisaldada lõhnaaineid, küll aga maskeerunult, et peita teiste kemikaalide lõhnu. Sünteetilisi lõhnaaineid tähistatakse üldnimetusega “parfüüm”, looduslike lõhnaainetena aga kasutakse eeterlikke õlisid või taimede destillaate.

 Millele võiks mõelda kosmeetikatoodete valimisel?

  • Iga sünteetiline komponent muudab ihuhooldustoote kehale raskemini tarbitavaks

  • See, millega meie nahk kokku puutub, imendub läbi meie kõikide rakkude kehasse ja veresüsteemi

  • Eelista looduslikke söödavaid koostisaineid. Kui see ei ole võimalik, siis lihtsalt looduslikke koostisaineid
  • Võimalusel vali toode, mille koostisosade arv jääb 10 piiresse

 

 

·        

Allikad: „The Science of Cosmetics“ Australian Academy of Science; Terviseamet